Kuskil 2 paiku kargas Gowri meie magamistuppa:" Üüüülesse! Üüüülesse! Shantil tulid veed ära!"
Mina muidugi kobisin kohe unesegusena nende magamistuppa, et kas on ikka õige asi - mine sa neid ootusärevil noori isasid tea!?"
OLIGI. Suuur loik põrandal ja jätkus nii voodisse ja hiljem kõikjale.Shanti kenasti pikali. Midi pissile minema ja näe noh- juhtus nii, et tuli juba voodiotsas ära. Andke andeks!
Ta sel hetkel suurt ei taibanud, et nüüd läheb sünnitamiseks...
Noh ja meie! Taevas tule appi!!! Me kõik kolmekesi kargasime paanikas mööda maja ringi nagu mägikitsed. Ei- rohkem nagu peata kanad. Keegi meist ei mäletanud äkki, kus asub tuttava taksojuhi visiitkaart ja ilmselgelt tundus meile, et on vaja ilmtingimata kaasa võtta kõik käeulatuses olevad asjad, et äkki läheb vaja a la supipotti, käterätikuid, rannamänge ja jumal teab veel mida...
Shanti vaatas seda kõike pealt kuskil 10 minutit ja lausus lõpuks vaiksel häälel:"Äkki peaks haiglasse sõiduks auto ära tellima?"
BÄNG! Väga õige mõte! Igatahes said kõigil mõistus pähe tagasi ja oligi auto ukse ees.
Sõit läks lahti haiglasse, mille mehed olid valinud ja kohapeal kõik üle kontrollinud. No nii.
Haigla ukse ees ootas juba ratastool, sest Lauri helistas ette, et tuleme. Siis aga...Shanti veeti kenasti vastuvõttu, mehed vormistasid vajalikke pabereid ja mina...mina märkasin, et kui Shantil paluti ratastoolist püsti tõusta siis ei pakutud talle istet, pikalipanemisest rääkimata. Mehed jõudsid rõõmsalt vormistatud paberitega kohale ja mina teatasin, et vot nüüd olgu ratastool kohal ja auto ukse ees- me sõidame teise haiglasse!!!
Sõitsimegi. Ja õigesti tegime! Esimesest hetkest pandi Shanti pikali, 4-5 inimest tegid vajalikke protseduure ja dokumentide vormistamisi jne kõik oli ladus, kiire ja professionaalne. See pilt siin nä tab kuhu ta saabumas on! Meie perekond- 6 onu- tädi, onupojad, täditütred ja mis kõige
ige tähtsam vanavanaema ja avanavanisa!!!
Lahkusime koju ja Gowri sai perepalati kus aeg- ajalt pikali visata.Hommikul Krista Lensin veel siin rõõmuga itsitas, et vot eile sai Suure Buddha juures munga õnnistuse ja laps ka püha veega üle sopsutatud, et vot nüüd ongi aeg käes, mis ma ütlesin teile!!!
Kui tagasi haiglasse jõudsime oli probleem selles, et emaka avanemine 12 tunni jooksul ainult 2 cm. Just oli tehtud süst intensiivistamiseks.
Ja vot siis ütlesin mina ilusti, aga väga radikaalselt, et palume(nõuame) kohe keisrilõiget.
Ja rääkisin tohtrile, kes arvas, et võiks ju veel mõned tunnid oodata, oma loo. Ja vot siis läks neil kole kiireks ja ütlesid, et näeme last 30 minuti pärast. Nägimegi! Elusa! Tervena!
Minu lugu ise on aga selline:
Soovisme 5 poega ja olingi seda viiendat ootamas. Tööd oli maru palju, ma ei söönud õigel ajal ja korralikult ning mäletan, et üsna mõnel korral peaaegu minestasin õhtul voodisse....
Vahel ikka rääkisin, et näed- öeldakse ju, et Jumal ei anna sulle kanda rohkem kui suudad, aga seekord ei ole see nii....
Kuskil 8-9 kuu vahel tulid ühel hommikul veed ära. Olime praktiseerinud kodusünnitust ainult kahekesi, aga igaks juhuks helistasin Fertilitase ämmaemandale. Ta ei leidnud põhjust suureks muretsemiseks. Eks siis nüüd hakkavad sünnitusteed
avanema ja kõik toimub plaanipäraselt. Eks siis hakkasidki valud ja lõpuks meie pojake sündiski. Kuna oli 26 detsember arutasime mehega, et paneme talle nimeks Kris. Pesime ta puhtaks ja hoidsin teda rinnal aga...ta ei teinud silmi lahti ja nuuksus ja nuuksus ja nuuksus...Otsus sai tehtud, et kui hommikuks paremaks ei lähe, sõidame haiglasse. Kuskil 12 ajal öösel pojake enam ei nuuksunud, hakkas sügavalt hingama ja naeratas meile - meie süda jäi rahule - lõpuks ometi on kõik korras. Olime mõlemad rampväsinud, võtsin ta kaissu ja suigatasin. Kui ärkasin mõne tunni pärast oli mul kaisus SURNUD LAPSUKE! Need sügavad hingetõmbed olid tema VIIMASED... Mäletan, et istusin voodi juurde toanurka maha ja ei taibanud midagi, mis toimub. Lauri ema oli tol öösel meie juures, tema kutsus kiirabi ja laps viidi ära. Ma ei taha ega oska kirjeldada oma tunnet!!! Järgnevad päevad....Kas te suudate ette kujutada tunnet, kui lähete tuppa, kus on 5 (!) last ja tuba on tühi. Meie vanem tütar nuttis alguses 3 tundi, et näe- jälle vend ja siis 3 päeva, et vend suri. Eriti drastiliseks tegi kogu selle loo asjaolu, et pidime surmatunnisutsega minema Mustamäe surnuruuri, et laps Pärnamäe Krematooriumisse saadetaks. Nii. Läksime. Andsime paberi ja meile öeldi, et oodake hetke!!! Selle hetke pärast ulatati mulle sülle meie lapse laip!!!! Mul oli hing kinni. Läksime kahekesi auto juurde ja sõitsime Mustamäe surnukuurist Pärnamäe krematooriumisse. läbi terve linna. Selle teekonna sisse sõnad lihtsalt ei mahu.. Kui selline asi juhtuks uuesti - kindlasti peksaksin l inimese läbi kes seda tol hetkel tegi. Või...või mitte.
Kui poja sai tuhastatud, võtsime mõlemad urnist näpuotsatäie tuhka ja panime hindu tavade kohaselt teineteisele kolmanda silma kohale. Tema urnike on praegu kõrvuti oma vanaisa ja metsasarvekorüfee Uve-Holger Uustaluga Metsakalmistul.
Tegelikult oligi mul plaan täna teile see lugu jutustada, aga elusa, terve ja tugeva Neytiri sünd muutis ka selle valusa loo kauniks, rõõmsaks ja ülevaks!!!!!Nii, et kõik rasedad tulevased emad - ärge riskige. Shantil oli ka ette nähtud veel kuskil 12 tundi emaka avanemist ja siis...vaatame, et äkki....
Olen õnnelik, et olen sõnakas, selgelt väljenduv ja järelejätmatu olukordades, kus mulle tundub, et just täpselt mina tean mida, kuidas ja kui ruttu midagi teha!!!!!!!!!!!!!!!!! See ei ole mingi enesekiitus. Seda on õpetanud mulle elu läbi raskete ja ka traagiliste kogemuste.
Glory to NEITYRI!!! Kes juba hoolega otsib ja lutsib emme tissi!
Mis juhtus pärast meie elutraagikat, räägin teile järgmine kord. Ja see lugu väärib fanfaare!!
