Reede, 21. aprill 2017

MIKS MINU BLOGI NIMI ON : ALASTI

Mõned päevad tagasi hakkas mu blogi silma Delfi Publikule.
Kes asjaga natuke kursis on, teab, et ajakirjanduse, ilukirjanduse ja fabritseeritud lugude vahe on tegelikult õhkõrn. Just seda õpingi siin tundma ja ära tundma.
Ajakirjanikud said inspiratsiooni kohe korralikku dramaturgiat arendada.
Hommikul ilmus kokkuvõte ühest minu postitusest ´ Hüvastijätukiri emale` ja juba samal pärastlõunal olid reporterid käinud juba kommentaari küsimas Ulvi Luhalt.
Need kommentaarid panid mind mõtlema selle üle, et nüüd oleme siis jõudnud sinnamaale, et on vaja sirgelt ja selgelt lahti seletada, miks minu blogi nimi on : Alasti.

Kohe, otse ja lühidalt välja öeldes - ma ei soovi ilusa fassaadi näitamiseks midagi aluspesu vahele ära peita. Elus edasi minemiseks tuleb asjadele otse silma sisse vaadata. Nii usun mina.

Ma ei püüagi olla perfektne ja suurepärane inimene, sest enamuses saadakse selleks arvates, et vot mina olen  teistest parem ja mõistlikum ja tublim ja toredam jne jne
Olen näinud piisavalt neid perfektseid ja suurepäraseid, et mitte tahta olla üks nendest.



Ma tunnen, kui keegi räägib üht ja mõtleb teist. Või varjab midagi.
Või tahab head nägu teha sita mängu juures.
Ja see tekitab vastikust ja on muutnud mind absurdselt siiraks ja otekoheseks.
See on mul lapsepõlvest peale küljes olnud. Kusjuures olen elus kogenud, et enamikus on sellised just need PERFEKTSED. Näiteks Ulvi Luht on täiesti perfektne inimene!!!
Ammu on selge, et, olen empaat.
Sellepärast ei sobi ma suhtlema kõigi inimestega ja võib öelda, jah, ma tõukan nad endast ära.
Ma ei talu seda kvaliteeti ja keeran selja ning teen "Run, Forest, run´i"
Ja jah, ma olen vaigistanud seda endas ka alkoholiga. Mida imet? Täiesti loogiline.

Lapsepõlves läks mul hinge tolleaegne menufilm ´Koidikud on siin vaiksed´. Siiamaani on mul nagu meelde raiutud, et naised lähevad võitlevad ´za rodinu za stalinu´ viimse veretilgani. Mul on harjumus õige asja nimel ja minu jaoks õige asja eest  minna ennast salgamata võitlusesse. 
Ja mind pole huvitanud, kas keegi peab seda halvaks iseloomuks või õigeks asjaks või mitte.
Olgu siinkohal öeldud, et ma ise olen alati imetlenud vaikselt ja pehmelt rääkivaid inimesi.
Ja alati imestanud, kuidas nad seda küll teevad.
Päris siiralt imetlenud, ma mõtlen. Hiljem aga avastanud, et paljud silmakirjalikud inimesed on alati niiiii kenad ja viisakad ja viksid või ka need, kes püüavad võimalikult palju omakasu saada lihtsalt kenad olles....

Aga räägime siis alkoholist.
Ma ei saa sinna midagi parata , aga see teema seondub mulle jälle mu bioloogilise emaga.
Ja ma räägiks siinkohal veelkord otse temaga.

´Mina olen mina ja olen alati olnud otsekohene ja piisavalt aus enda ja teiste vastu ja see on sind alati häirinud. Noh, et a ei ole alati kena, viks ja viisakas vaid nii mõnigi kord sõjakas kaitsmaks oma aateid.
Ja ühte ma ei ole kunagi teinud - maha salanud seda kuidas asjad on isegi  kui see rikub mu nime. renomeed või mida iganes.
Mis teised küll sellest arvavad ja puha...
AITAB, sellest aitab. 
Kui sulle sellest ei piisa, siis ma räägin veel nüansse oma elust. Nii, et sul võib pea hakata värisema otsas. Vot istun siin ja "mõtlen välja" ja oioioioi kui kurb.... Oh seda alkoholi ja meeltesegadust! MITTE MIDAGI SELLIST POLE TOIMUNUD!!! LIHTSALT SU TÜTAR ON NATSA NUPUST NAPAKAS!!!NII KURB JU!?
Ma pean rääkima natuke oma bioloogilisest isast.
Otse öeldes olid kõik need sinu afäärid Neeme Järviga ebaausad, ebatruud ja ebaeetilised. Mu isa oli `ainult` trompetist ja ta pidi iga päev nägema,  kuidas ta naine, minu bioloogiline ema, flirdib teise mehega, Neeme Järviga. Otse loomulikult sai mu isal sellest kõrini, kui ta naine flirdib teise mehega. Kas sa siis ootasid, et su mees jääb sellise moraalse surve all viksiks, viisakaks ja korralikuks? Kui nii, siis on see sinust väga sinisilmne tõesti. Jah, selle pressi all otsis mu isa lohutust alkoholist. Nii see oli.
Sellest ajast sa ei sallinud seda.
Sellest sai suur tabu ja mõõdupuu, kas inimene on hea või halb.
Kõik meie pere sünnipäevad on siiamaani peetud lastesampusega, sellepärast, et sul on foobia selle vastu.
Ka mu vend Raivo oli must lammas su silmis, kui ta oma eluprobleemides muud lahendust ei leidnud. Tal oli õrnem hing kui mul ja kui ta teada sai, et ta naine on juba neli kuud tema kõrvalt maganud  ta parima sõbraga, sõitis tal kelk jalge alt ära. Ta ei taastunud sellest kunagi...
Võtsid ta enda juurde.Kui ta õllepudeliga koju tuli, viskasid sa ta välja. Varsti võtsid sa ta üllalt jälle oma diivani taha magama. Kuni järgmise korrani. See tants käis pikalt. Kord oli ta hea ja siis jälle halb.
Lõpuks Raivo ei uskunudki, et suudab veel oma unistusi teoks teha. Hiljem ta ei tahtnudki. Aga selline elu murrab su. Nii ta oma käe peale kirjutaski – Te olete armsad, aga selline elu mulle ei meeldi.
Aga mina olen Zimba, lõvi oma südames ja mind nii lihtsalt ei murra! ´

Elu on mind tihti mõtlema ja oma seisukohti ümber hindama pannud.
See oli aastaid tagasi kui meie juurde astus sisse potentsiaalne äripartner Soomest ja tutvusta ennast : `Mina olen Timo. Mina olen alkohoolik.
Esimene mõte – mis ebaõnnestunud paadialuse ja sita otsa me nüüd astunud oleme. Aga selgus, et ta on edukas ärimees ja korralik pereisa. Tegime ägedalt koos äri ja kui olidki väikesed napsitamised oli see köki- möki. Pole teiste asi arvustada!!!
Oma tervenemisprotsessi raames tunnistas ta endale tõde mida oleks pidanud tunnistama aatakümneid tagasi ja tuletab ta seda endale igakord niimoodi meelde. Ebaadekvaatsed lähisuhted, teiste tahtmise ja ootuste järgi elamine.
See pani mind tookord teistmoodi maailma vaatama ja pean seda endal siiamaani kukla taga alati meeles.
Tänu sellele ja veel mõnele inimesele ning eriti oma elu ümberhindamisele pole ma ammu alkoholilembene kes siin muinasjutte karmist ja kurjast emast ja võõrasisast välja mõtleb!!! Mida vähem sind minu elus on ja kõiki neid tingimusi mida sa mulle siiani väga peenel, eetilisel moel perfektse inimesena sead, seda ilusamalt, ladusamalt, jõulisemalt ja alkoholivabamalt ma kulgen ning olen tänulik ja õnnelik ja mis kõige tähtsam- VABA igasugustest tingimustest! See oli nagu ämblikuvõrk minu ümber ja olen õnnelik, et lõpuks suutsin selle purustada!!!
Eriti südantsoojendav oli see, et paljudki inimesed võtsid minuga ühendust, et ka nende elus on olnud sarnased piinavad probleemid ja situatsioonid ja said julgustust neid radikaalselt lahendada. Nende tänu on mulle suurim kingitus!



Kui minu blogi nimi on Gerli Grand ALASTI siis võite täiesti kindlad olla, et mingeid ulmejutte te siit EI LEIA! Loomulikult kirjutan mistahes teemal oma kogemuse ja pilgu läbi ja võimalikult adekvaatselt. Kui keegi kuskil näeb neid asju teise pilgu läbi, peab tobedaks, ebaõigeks või lausa valeks siis PALUN VÄGA- OLGE LAHKED!TEIL ON SEE ÕIGUS!!!

Kolmapäev, 29. märts 2017

HÜVASTIJÄTUKIRI EMALE JA ELAGU TINGIMUSTETA ARMASTUS!


Lõpuks on hingel kerge, sest 27. mail saatsin oma bioloogilisele emale ametliku kirja, mis muudab kõik. Minu jaoks. Meie jaoks. Küllalt on küllalt!
Olen palju aastaid elust elanud teadmise ja arvamusega, et haua ääres kedagi taga nutta või tegemata tegusid ja rääkimata juttusid kahetseda ON LIIGA HILJA!
Enne, kui hakkan siin südant puistama ja võtan ennast alasti, minge ja kallistage kõiki, kes teie pereelus on teie jaoks aega leidnud, ära kuulanud, lohutanud kui on raske. Olgu need siis emad, isad, tütred, pojad, onud, tädid või kes iganes.
Järgmine soovitus: eemalduge kõigist ja kõigest, mis või kes teid ära kasutab, hingerahu ja tervist rikub ja ärevust tekitab!!! Olgu need kes või mis tahes!

MA VÕTAN VASTU VABANDUSED, MIDA MA KUNAGI EI SAANUD
JA ANDESTAN TEOD, MILLEDE EEST SA KUNAGI EI OLE VABANDANUD

Lugupeetud! (ehk siis minu bioloogiline ema, nime ei maini)
Ma tänan, et pärandasid oma korteri minu vennapojale.
Olgu siinkohal öeldud, et 20 aastat oli see pärandatud mulle.
Sellega vabastasid meid kogu vastusest, mis oleks meile langenud.
Meil langes suur koorem õlgadelt.
Tundsime suurt vastutustunnet. Sest õigustega kaasneb alati ka kohustused ja vastutus.

Emotsionaalselt on see koht (ja ka meie suhe) olnud küsitav, pingeline ja samas väga vastutusrikas.
Selle korteriga seondub meile palju raskeid asju. Seega on kergendus suur!
Ma ei saa kuidagi unustada fakti, et seal samas KELDRIS poos ennast üles mu ainus vend Raivo. Fotol on ta paremalt esimene, noore võistlustantsijana. Keskel meile kõigile tuntud Almer Jansu.


Kas sa kujutad ette pilti, et mulle helistatakse hommikul, kui sina oled oma sõbranna poole läinud, et mu ainukene vend on sinu keldris ennast üles poonud. Helistaja oli sinu naabrinna.
Ma nägin oma venda, keel suust väljas, su kastide ümbert võetud peene nööriga üles pooduna lihtsalt keldriukse lukutaba jalaga eemale tõugates. Mul on see pilt siiani silme ees kui oma mõtetega sinna satun.
Karjusin ja röökisin teda äratada püüdes. Siis tuli see, mis jookseb nagu film su slme ees - politsei, surnuauto, must kott ja auto surnukuuri.
Sel päeval viskasin puruks KÕIK oma kodus olevad purunevad asjad. Kõik taldrikud, klaasid, kõik mis purunes! Ahastuses. Meeleheites. Kahjuks ei toonud see teda tagasi...lihtsalt kergem oli.
Kas sa tead inimene, mis tunne on korjata meie paljuski Raivo ehitatud maamajast musta kotti oma 3,5 aastat noorema ainukese venna asju vana-aasta õhtul?
Elasime temaga koos palju läbi kui sina meid teise linnaotsa kolisid ja tantsima hakkasid
Mina 18 aastane ja täisrase, mees sõjaväes, ja tema alaealine, alustasime koos oma iseseisvat elu.
See oli mu ainuke vend RAIVO, kes hävitas ennast, TULEMATA ÜLESSE OMA EMA JUURDE.
Sina arvad, et see oli TEMA PROBLEEM, MINA ARVAN, ET SUURELT OSALT SINU!
Sind pole kunagi olemas olnud, KUI MEIE ELUS ON TÕSISED PROBLEEMID!
Oleme lihtsalt tahtnud OMA EMAGA rääkida...
Raivo EI SAANUD SELLEST MITTE KUNAGI ÜLE ja sa tegelikult tead seda.

Ma ei saa midagi sinna teha, kui ta minuga rääkimas käib.
Midagi pole teha- mul on side siit ilmast lahkunutega. On alati olnud- vot olen selline kiiksuga. Rääkimata sellest, et tajun tulevikku. Mõnikord hoian isegi toolist kõvasti kinni, olen hulluks läinud või!? Mida siis teha? Kutsuda hulluauto? OI EI! See on olemas ja väga toimiv!
Raivo EI andestanud sulle kunagi ja pöörab hauas külge, teades, kui toredat, armastavat ja sõbralikku vanaema sa tema pojale esitled.
Olgu märgitud ka see, et su üheski su üheksakümnest perekroonika albumist EI OLE SUL FOTOT kus sa oled pildi peal oma kahe täiskavanud lapsega!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Mina suutsin sulle andestada ja see on ju tore.

Aga nüüd on asjad teisiti- ka mulle on ennekõike tähtis  MINU rahu, MINU tervis ja MINU heaolu. Olen seda õppinud sinult!!! AITÄH! MINA, MINA, MINA..................................
Mul on väga heameel, et selle korteri sulle andsin, mille sa EVP-de eest siis erastasid.
Ja sellepärast, et suutsin seal remondi teha, mitu korda tuttuue auto teile osta ja võimaldada teile 20 aastat Kuldset vanaduspõlve, andes teile oluliselt rohkemat kui kohustus oleks nõudnud.

Olin sellega korteriga emotsionaalselt seotud, kuna see oli minu esimene kodu. 
Olen sulle väga tänulik, et see toimus praegu ja mitte siis, kui müüsime oma maja.
Siis oli väga raske hetk, mis kõhu alt õõnsaks võttis, kuna alustasin oma elu juba 18 aastasena selles samas OMA isiklikus korteris ja siis olnud üldse kerge üldse kerge asuda elama rendipindadele.

Tuli meelde kuidas me Raivoga pidime sinu ees põlvili tühiste asjade pärast andeks paluma või et kui sa käskisid meil oma elukaaslast ISANDAKS kutsuda ja rääkimata sellest, et me tegime kõik kodutööd, koorisime kartulid ja hakkisime seakamarad, poleerisime läikiva polüester mööbli kõik pinnad ja klaasid millede taha sa olid asjad kaunilt asetanud...
Üks nädal pesi üks KÕIK nõud ja teine nädal teine...Olime teenijad sinu elus.
Telekat EI tohtinud käima panna, külmkappi puutuda ja muidugi rääkimata grammofonist...
SEE LÕI MINU JA HÄVITAS RAIVO! 
25 aastat oled sa olnud toredaks ja armsaks emakeseks su pojakesele, minu eksmehele, kes on mind julmalt peksnud, lõualuu paigast ära löönud ja peaaegu ära kägistanud, kui ma ei teinud alati või otsekohe seda, mida tema tahtis ja õigeks pidas. Pidime aastaid kuulama lugusid ja vaatama pilte teie toredatest kohtumistest ja pidudest. Samas ei tohtinud ma suu sisse võtta oma bioloogilise isa nime, kuna ka tema kasutas füüsilist vägivalda sinu vastu...
Mõnikord, mõnedel hetkedel, saan ma tast aru... oma isast.
Jälle need minu sisekaemused. Ärkan hommikul üles ja tean midagi.
Teadsin juba paar aastat tagasi, et tuleb selline seda situatsioon. Et võib tulla tervise probleem, mis teeb viienda korruse korteris elamise keeruliseks. Nüüd on see käes - äsja vahetatud puusaliiges ja korter 5 korrusel. Veel 2 kuud tagasi kilkasid mulle, et vot kui tore- meie igapäevane trenn...
Hakkasin sulle peale käima, et teil tuleb korter ära vahetada võimalikult ruttu. 
Sellest tuli ka mu kirglik ja isegi agressiivne soov teostada mingi korterivahetus, maja ost vms.
Olin nõus selle alla panema suure hulga raha! Muutusin vaenlaseks!
Just sina tegid mulle selgeks, et sellel EI ole mingit mõtet ja sa EI soovi seda. AITÄH SULLE!
Sina aga assotseerisid seda ilmselt sellega, et tahan korterit kätte saada ja teid sealt välja vms. KURB! 
Olen piisavalt rikas ja korter kui kinnisvara ei ole mulle mingi väärtus ega eesmärk. Võin osta endale uue ja ilusa korteri ülehommepäev. Täna olen ma väga rahus sellega, et ma seda teie jaoks ei teinud!

Käin tihti teadjanaiste käes asju küsimas ja oma tundeid ja tajusid kontrollimas.


Üks Eesti tuntumaid "nõidasid" (muide- olin juba Kaika Laine tüdruk, sest vajan abi kui asjad hulluks lähevad) ütles mulle kohe ESIMESEL KORRAL, et Gerli- sul EI OLE EMA!
Sa isegi ei tohi teda sedasi kutsuda, sest ta reedab su igal ajal ja esimesel võimalusel.
Aga mina mõtlesin - EMAD EI REEDA!!!
Igatahes tulin sealt välja mokk töllakil, sest seda infot oli raske uskuda.
Ja samas- see toimub ju... ja on toimunud kogu aeg. 
Võib-olla oled panustanud sellele, et olen vaimne inimene, kellel sees püüe alandlikkusele ja alati valmis ohverdama- ennast, raha, pühendumist või mida iganes.

Piibel käsib - AUSTA OMA VANEMAID ja ma austan sind. Punkt.


Imetore, et olen oma elus suutnud paljud asjad teisiti teha ja seda just tänu sinu eeskujule!
Minu lapsed pole pidanud koristama, nõusid järjepanu pesema jms. Neil oli sohver ja majapidaja.
AINUKENE mida me neilt soovisime, et nad mõtleks välja kes nad olla tahavad ja mida teha tahavad!
Ja vot hakkas tulema- tahan kitarri õppida! Aga palun! SIIN ON TEILE KITARRID! VÕI SÜNTESAATOR! VÕI MÄESUUSAD JA LUMELAUAD! VÕI SURFILAUAD! Või RAHA maksta breiktantsu tundide, salsa tundide eest või milleni te kujutlus veel küünib.
SINA arvasid, et rikume lapsed ära. AGA!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Õige pea algas see:"MA TEEN ISE ENDALE SÜÜA(JA PESEN NÕUD KA) MA SÕIDAN ISE BUSSIGA TRENNI! KORISTAN ISE OMA TOA kui mustusest kõrini saab! MA TEEN ISE, ISE, ISE!!!"
Jah, olen kõike võimaldanud ja lubanud oma lastele, mis mulle keeatud oli. Näiteks kergejõustiku trenn, sulgpall jne. Kui mina trennis käin siis kes koristab ja kartuleid koorib?
Sest usun, et lapsed õpivad meie tegudest, mitte sõnadest, ammugi mitte käskudest ja piirangutest!!!
Need võivad nad ühel hetkel ainult purustada!!!

Olen palju aastaid sinuga tegelikult kõndinud kui noateral. 
NÜÜD AITAB!!! Hüvasti ja tänan!
Siit edasi elagu ILMA ETTEKIRJUTUSTETA ARMASTUS MINU ELUS!!!




Neljapäev, 23. veebruar 2017

Kuule President Kersti Kaljulaid! Ära mõtlegi Grand Uustaludelt Eesti "ÜLEÖÖ KUULSAKS JA ÄÄRMISELT VEIDRAKS" tiitlit ära võtta!

NOOOOO NIIIIIIIII!!!!
Beethoveni kuulus Pikk Paus on möödas ja aeg noote või ehk isegi sümfooniat kirja panna!
ISEGI MIND on tegelikult võimalik, tuleb välja, mõjutada. Isegi keskeas!
Pärast minu postitusi helistas mulle mu ema ja avaldas kahtlust kas ma peaks avalikult kogu elust,oma mõtetest ja ERITI OMA PERE ASJADEST  avalikult rääkima ja arvamusi ning memuaare avaldama. Pere ja isiklikud asjad hoitakse endale...Selle õpetusega on mind kasvatatud.
Ütlen ausalt, et see "tõmbas mul vaiba jalge alt ära"
Ta isegi lootis, olles saanud eelmisel aastal 80 aastaseks, et on selleks ajaks siit Taeva manu läinud kui ma raamatu ja filmini jõuan... Mitte ainult Eestis. TRUE STORY. Mul on millest kirjutada ja mida elusas vormis näidata.

Paus on hea! Paus paneb mõtlema ja tunnetama! Paus paneb oma elu "seedima"!
Olen tormanud läbi elu ja kogenud palju täiesti ebatavalist mis samas on täiesti tavaline ebatavalises vormis. Väga paljude inimeste eludes...
JA NÜÜD TAGASI EESTI PRESIDENDI JUURDE!!!
Kõigepealt- Palju õnne sünnimaale 99 sünnipäeva puhul! Palju ilusaid aastaid!
Mida Sina, Kersti, ometi mõtled, et kolid turvamehed OMA KOJU!?!? MIKS SA LOSSI EI LÄHE!?!?

Sa mõtled täpselt seda mida meie perekond- MU KODU ON MU KINDLUS! Ükskõik, kus sa paja tulele paned ja ükskõik mis ametis sa oled mõtled sa sealhulgas oma perele, laste kindlustundele. OSKAD ENNAST JAGADA- olla ametis, olla naine, olla ema! OLLA EESKUJU EESTLASTELE! Perekond ON ÜHISKONNA ALGRAKUKE- kas meid juba nõukaajal koolis nii ei õpetatud???? Ühiskond on täpselt nii tugev kui selles ühiskonnas on perekonnad!  Oled paljulapseline ema nagu minagi ja samas teostunud ja teostumas, oma võimeid ja piire katsetamas nagu minagi... Olles Eestis "ei keegi" ja SIIS ÄKKI ilmnud välja a la "kellegi armust" Vabandust väljenduse eest aga see on BULL SHITT!
See naine on IGA JUMALA PÄEV OMA ELUST SUUTNUD MIDAGI EBATAVALIST! Nagu minagi...
MÕELGE VAID! Eesti President on "hulluks läinud"!!! Eestis lapsed nälgivad ja TEMA, paljulapseline ema, kujundab Jõulukaarti 10 000 euro eest! On aga "Lolli" nähtud!
Tulge mõistusele!!!
Oma äri 22 aastat ajades olen kulutanud kordi sama palju, et välja töötada OMA ÄRI SÕNUM JA KONTSEPTSIOON! Kuhu me liigume ja mida me teatud aja jooksul ja mis valdkonnas ära TEEME!
See EI OLE JÕULUKAART JA selle kulud! Kersti on töötanud päevi ja öid (mitte nii, nagu Riigikogu Ööistungil) kuskil kabinetis laua taga istudes, vaid mõttega ja mõttes, ööl ja päeval, meeskonnaga ja iseseisvalt, LUUES OMA LUGU, OMA ARVAMUST, OMA, kui soovite IMAGOT, OMA PÜHENDUMUST, OMA TEGU EESTILE!!! Irvitage palju tahate- see EI LÄHE TALLE ja ka meile korda... Praegu küll võrdlen sääske elevandiga aga meie oleme rõõmuga EESTIS mikro, Kersti- makro!
Tema ja ta meeskond lihtsalt kasutas kiireimat ja efektiivseimat VÕIMALUST see visuaalselt teostada. Täpselt nagu meie...
KALLIS KERSTI! Oled sa hulluks läinud!? Kulutad vastutstundetult 10 000 eurot Jõulukaardile!?!? EIEIEI!!!!! Eelmise presidendi Proua kulutas sama raha vaid mõnele vastuvõtukleidile millega sina oled LOONUD JA VIID ELLU KOGU MEIE  ÜHTSE EESTI KONTSEPTSIOONI! Valgete kinnastega! Kõiki norme eirates ja lastes täiesti rahulikult enda üle ALGUSES irvitada. Kes pärast naerab, naerab paremini.  Ja irvitab see rahvas kes sind hiljem tänab! Meid ka irvitatakse...
SO WHAT!?
Kulla Kersti! Kuidas Sa, kallis President, võid ja suudad oma riigi ja rahva hüljata ning oma 4 lapse ja mehega rahulikult puhkusele sõita!?!? Meil on 6 last, siin pildil, teame täpselt kui suure jõu ja uue energia saame oma plaanide elluviimiseks just nende kaudu!

SEST SA TEAD, TARK NAINE, et sa oled oma pere arvelt lõivu võtnud ja ennast üle töötanud. Teil on peres TRADITSIOONID, mida iga Eesti pere peaks kõigutamatult looma ja tegema. Mõtleks vaid! Eesti President on ka EMA ja puhkab nädala OMA PEREGA, et jõulisena jälle täita oma kohust Eesti Riigi ees, vajadusest anda oma parim!!! AUSALT! OTSEKOHESELT!
Oih- aih! President läheb mitteametlikule puhkusele!? MIIIIS AAAASI SEEEE OOOON!?
Erika Salumäe on mulle kümneid kordi rääkinud iga detailini kuidas meie endine Esileedi, kelle kleidid maksid samapalju kui sinu 4 aasta tegevuskava, (mille Sa, Lugupeetav, ilma igasuguse kahtluseta ellu viid!) käis "mitteametlikul puhkusel" tema juures Hispaanias oma ainsa lapsega ja kuidas Erika pidi "täiesti mitteametlikult" tema turvamise organiseerima a la turvamehed muutusid puutüvedeks või osaks ajaloolisest kindlusest mida ta parasjagu imetles...
KÕIGE TIPUKS!!! Oleme peres unistanud ( meie unistused tavaliselt täituvad), et kui me ühel päeval, olles leidnud kaasmõtlejad ja - tegijad, suudame luua olukorra kus ÜKSKI LAPS EESTIS EI LÄHE TÜHJA KÕHUGA MAGAMA, ON TURVALISELT JA SOOJA KATUSE ALL, OLEME ME ELUS MIDAGI TÕESTI ÄRA TEINUD MIS ON MIDAGI VÄÄRT!!!!!!!!!!!!!!!
Selle nimel teeme oma äri, omades eimidagi peale riitete, toidu ja paevarju mis pea iga hetkel on selle eesmärgi teenistuses. Meie ka vahepeal magame. Elisabet II muide ka. Vahepeal sööb ja käib isegi WCs, mida tavainimene väga tihti EI MÕTLE või tal on raske seda ette kujutada...
Olen kindel, et sa mõtled muu hulgas Eesti virelevate perede peale iga päev paljulapselise emana ja sul on PLAAN.
KOGU MEIE GRAND FAMILIA on valmis tegema nagu Indias öeldakse SEVAT- vabatahtlikku tööd, panema iga sendi mis teenime ja ka füüsiliselt aitama, et see sünniks!!!
No kas ei ole konkurent meile see meie uus President!?!?
ISEGI SEE UNISTUS ON TÄITUNUD!!! Kuigi Sirli Salumäe oli vast saanud 16 ja ta on  meie poja naine on meil olnud võimalus ja rõõm hoolitseda ühe väga andeka, teotahtelise ja tänuliku alaealise tüdruku eest ja anda talle hüppepakk eluks. Topeltrõõm- ta on väga hea naine ja kompanjon meile ja meie pojale ja armastav ema poja lapsele!
ALASTI!? Ütlen ausalt, et hetkel ei ole. Ma ei suuda ja ei taha rääkida praegu Shanti (Sirli Salumäe) ja tema ema taaskohtumisest ja Erika tutvumisest lapselapsega. Tuleb aeg... alasti!
Hetkel! Lugupeetud Eesti President Kersti Kaljulaid! PAREM ära konkureeri kõige veidrama isiku ja perekonna tiitlile ja seda enam kuulsusele! See kuulub meile!!!  (hahahaaa- eneseiroonia on vahetevahel, eriti selles kontekstis, vääääga kosutav! Loomulikult tääänu Erika Salumäele, hahaha! Pr.President! Sa said ju ka Presidendiks kellegi armust mitte oma tegude eest. Nali!
Palju õnne Eesti Vabariigi Aastapäeva puhul, Proua President! Meie, Grand Uustalud, usme sinusse! Inimesed ei suuda KOGU ELUGA ära teha seda, mida Sina praeguseks oled oma elus teinud! Nagu meiegi...Elame - näeme...Ikka (pealtnäha) tasa ja targu. SEE POLE ARGUS! Julge oled! Nagu Meiegi...
Olgem väärilised ja valmis tegudeks!!! Palju õnne! Eestlane olen ja eestlaseks jään....





Pühapäev, 8. jaanuar 2017

MIKS ME OLEME AU JA UHKUEGA GRAND UUSTALUD SÜNDINUD HÕBELUSIKAS SUUS

Niisiis- kes on need kummalised Grand Uustalud?
Kust "metsast" nad välja kargasid?
Kuhu püüne peale nad siis nüüd kuulsa nime abiga õige trügivad?

MEIE PÄRITOLU KIRJUTAN SEEKORD LAHTI JUST UUSTALUDE PERELOO VAATEVINKLIS.
SEDA LUGEDES EHK MÕISTATE, ET ME EI VAJA MISTAHES EESTI KUULSUSTE JA ÜLDSE MITTE KELLEGI MUU NIME KUI OMA PERE NIME!

Igatahes olid tol ajal, kui Lauri titest nooreks meheks kasvas. Rein Rannapi hambad Lauri ema kui hambatohtri hoole all ja meie mõlema kodudes teemaks muusika, külalisteks muusikud, lauljad. Ikka oli jutt ka Heino Tambergist, Arvo Pärdist, Vello Orumetsast jne jne.
Minu ema tundis ju tol ajal Uve-Holger Uustalut, sest mu trompetistist isa oli tema kolleeg, Mina teda kahjuks elavana ei näinud...
See imeline muusik ja õppejõud...VOT  TEMAGA ON JÄLLE SEOTUD TRAAGILINE LUGU!!!
VÄGA TRAAGILINE!!!
Olime Lauriga kohtunud juba teatristuudios. Ühel hetkel Laurit paar päeva ei olnud ja kui tuli, oli habetunud ja väga imelik. Loomulikult küsisime, et mis viga? Vastus oli väga lihtne: "ISA SURI ÄRA"
8. märtsi, naistepäeva hommikul kuskil 5 ajal öösel hakkas 57 aastasel Uvel väga halb. Ema Helene ajas ka lapsed ülesse ja kohe saadi aru, et asi ikka väga valesti. Kutsuti kiirabi, aga...enne, kui kiirabi kohale jõudis suri Uve kogu pere silme all.
NAISTEPÄEVALILLED, MIS TA HOOLSASTI ÜLEANDMISEKS OLI ÄRA PEITNUD, JÄIDKI ÜLE ANDMATA!!!!!!!!!!!!
Hiljem rääkisid ema ja õde, et Lauri, kes oli siis 20, oli toetanud uksepiida najale ja tema esimesed sõnad olid:"ISA EI NÄINUDKI KUIDAS MA TÕELISEKS MEHEKS SAAN!"

Vaid mõned aastad hiljem võttis ta mu naiseks. Olen temast 8 aastat vanem ja mul oli 3 last. Nüüd on neid 6 pluss Gowri naine Shanti, kes hoolsasti õpib ja areneb kuidas peres asju organiseerida ja majapidamist pidada.

Tegelikult võib üsna julgelt ütelda nii, et sündisime mõlemad "hõbelusikad suus"
Vähemalt meie endi jaoks on see nii.
Hästi soe ja hea tunne on sellest kirjutada, avaldades seejuures sügavat austust ja lugupidamist oma esivanematele.

Minu mehe, Lauri, isa oli niisiis muusik, kes õppis koos Neeme Järviga Peterburis ja meie perereliikviate hulgas on hulk suuri plakateid, mis teatavad kontserdist Estonias kirjaga: dirigeerib Neeme Järvi, solist on Uve-Holger Uustalu.
Uve-Holger oli Eesti tuntumaid metsasarve mängijaid, kes on sisse mänginud kõigile meile, kes oleme näinud "Viimset reliikviat" kõrvus helisevad "Ta-ta-datataaa..." Ka see metsasarv on meie reliikviate kambris maakodus, kus ikka puhume seda kui hommikulaud kaetud on.
Ta oli Eesti Muusika Akadeemia õppejõud, kes veel sotsialismiajal, kui naljalt piiri taha ei pääsenud, sõitis maailmas ringi ja esines 11 välisriigis. Sealhulgas töötas ta mitmes riigis ka õppejõuna. Kord pakuti talle lepingut aga õpetada tuli prantsuse keeles. Mees õppis 3 kuuga(!) prantsuse keele ära!
Lauril olid isegi värvipliiatsid "väljamaalt" toodud, kõigest muust rääkimata.

Siia juurde sobib rääkida ka minu päritolust põgusalt. Minu isa oli niivõrd andekas ja absoluutse kuulmisega trompetist, et võeti Sümfoonia orkestri põhikoosseisu otse Muusikakoolist ja üsna kohe ka kontsertmeistriks. Pisikesena vaatasin ikka telekast, et näe- issi mängib jälle trompetit. Tema vend oli tromboonimängija.
Suviti ikka käisin isaga kaasas suvistel sümfoonia orkestri suvelaagrites Pärnus. Eri Klas mängis ikka rannas minuga "liivapätsi" ja unistas väga, et tal oleks samasugune äge tütreke. Ongi ju.

Meie mõlema isad niisiis mängisid orkestris ja läksid tööle frakis. Mine sa tea- ehk sealt ongi meie kiindumus teatud puhuks hästi riietatud meeste vastu!

Lauri vanaisa oli Voldemar Uustalu. Metsasarvemängija, Pätsu sõber ja igavesti rikas mees. Kui tema poeg Uve ( kelle auks kannab sama nime ka meie üks  poegadest) võttis naise, siis andis vana Voldemar oma ühes Suur Karja tänaval olevas suures majas paljudest noortele terve korruse mõnusalt elada. Pere sõitis ringi ühel ajal Volgaga, mis tol ajal oli nö ministrite ja muude tuntud tegelaste sõiduriist.

Mina kasvasin sisuliselt üles Sümfoonia kontserdisaalis, kus ema naljalt ühtegi kontserdi mööda ei lasknud.

Üks väike episood ema elust veel. Suur sõprus ja romanss Neeme Järviga. Kaua enne mind( minu isa on  Märt Prääts) nad ikka kõndisid - loomulikult kuulus sinna juurde noorte armunute romantika - ümber Estinia hoone ja Neeme ikka arutas, kas ta peaks dirigeerima nagu Sostakovitsh või see või too. Ühel hetkel minu ema Ulvi pöördus talle otse vastu, lõi näpuga talle vastu rinda ja ütles:" Sina! Sina pead dirigeerima nagu NEEME JÄRVI!!!" Neemel oli ikka tavaks kõigepealt kummardada publikule ja siis parempoolse esimese rõdu 2 posti poole, kus seisime või istusime meie emaga. Nende ilus sõprus kestab siiani. Minu emasse väga armunud noor andekas trompetist võttis sisse surmava koguse tablette ja ta toodi napilt elule tagasi. Nii sai temast minu ema mees ja minu isa. Ema ei soovinud olla süüdi kellegi surmas. Neeme
oli nii meeleheitel, et kui asjast kuulis, sõitis Peterburi ja kosis esimese armsa tüdruku. Eks see oli nii määratud...

LOOGILISELT TEKIB KÜSIMUS- MILLEKS MEILE SIIS SEDA GRANDI SINNA VEEL VAJA OLI?
Meie töö on seotud erinevate Euroopa riikidega ja kui su käest pidevalt vabandades küsitakse, et mis see teie nimi nüüd oligi??? ja kui sa saad pidevalt pöördumisi kirjapildis Ystalu, Uttalo, Ystaly jne.
What is this?
Pealegi teeme brändi. GOWRI GRAND brändina kõlab ju hästi, või mis? Lauri, Gerli, Gowri, Shanti ja Raji Grand samuti. On ju. Elu lihtne- Grand Familia või Grandide Dünastia- kuidas soovite!. Ärinimena parim valik.

Austuse ja armastusega olgu siia veel lisatud, et Lauri vend EERO UUSTALU õppis Moskvas laserfüüsikuks aga praegu ta sõidab täisvarustuses mikrobussiga iga päev mööda kogu Eestimaad ja oskab füüsika ja keemia noortele äärmiselt huvitavaks teha ja sajad lapsed näevad iga päev äärmiselt põnevaid katseid.
Lauri õde ÜLLE UUSTALU on arst Tallinna Lastehaiglas ja päästnud sadade laste elusid.
ELAGU UUSTALUD JA SAAGU MEID PALJU!
UVE- HOLGER  JA HELENE UUSTALU LIIDUST ON TÄNASEKS KASVANUD 21 LIIKMELINE PEREKOND UUSTALUSID!!!









Neljapäev, 5. jaanuar 2017

MIS TÄHENDAB NÄHA MILJON KORDA, ET LAPS SÜNNIB JA SUREB!

Kulla kallid!

Ülimalt hea uudis on teile!!!!!!!!!!!!!!!!!
SELLEL PILDIL ON MEIE POEG GOWRI OMA TÜTREGA 2 MINUTIT PÄRAST TEMA SÜNDIMIST!!!
NEITYRI GRAND UUSTALU ON SÜNDINUD!
31. detsembri päeval Tai aja järgi 13.59 48cm ja 3150 grammi.
Terve, tubli ja naljalt teda emme tissi otsast ära ei saa- kasvada ju vaja!!!On imeline tunne näha oma poega värske isana





Otse loomulikult on tema ristiemaks Krista Lensin ja ühele väikesele tüdrukule midagi paermat juhtuda ei saa. Rõõmsameelne naine, kes nii mõndagi elus kogenud ja toredaid tegemisi , elutarkust ning  huvitavaid lugusid jätkub jgaveseks! Eriti tore on see, et "vanaema" tunneb Kristat  juba ajast, kui ta oli 17 aastane.




Siin näete just vastsündinud Neityrit- meie väikest tüdrukut!
Loomulikult saan aru, et igale emale- isale on just tema laps kõige ilusam, püham ja rõõmutoovam. Loomulikult saan ma aru, et iga perekond on maailma kõige õnnelikum perekond kui sünnib terve ja tugev laps!!!!!!!!!!



Selles haiglas ta sündis ja ma ütlen südamest, et kuigi võtsime riski sünnitada Aasia riigis siis ma tõesti ei ole kuskil näinud korraga ümber ühe raseda askeldamas näinud niiii palju naeratavaid ja hoolitsevaid arste ja õdesid rääkimata sellest, et ka meie vanavanematena tohtisime olla Shanti kõrval!Ja nüüd minu järjejutt!
Kui olme üle elanud ühe oma elu suurimatest traagikatest, matnud oma vastsündinud lapse millest rääkisin eelmises blogis oli meil taas vaja minna oma firmasse, kus 90 õmblejat olid ülesse rivistunud kaastunde avalduseks. Mina lihtsalt käratasin "Marss kõik tööle!!"Lauri ema andis meile 10000 krooni, sest ta teadis, et me läheme kas või jala Indiasse. Olgu öeldud, et oleme seal elanud vähemalt 1,5 aastat oma elust ja seal oli meil sõber Jaaapani selgeltnägija. Just tema juurde me läksimegi. Soovisime kõike korrata st sünnitada elusa lapse. Muu meile korda ei läinud. Ta ütles, et saame lapse aga sama hing tagasi ei tule. Seal kohapeal võtsime vastu esmalt otsuse, et rendime auto ja sõidame Kanjakumari, kus kuu ja päike kohtuvad. Juhtus aga nii, et hotellis oli buklet mis soovitas reise eralennukiga 500 km ookeani kaldast Bangarami saarele. Lauri helistas kohe ja lennukis oli just 2 vaba kohta. Lendasime! Saareke oli väike ja täiesti muinasjutuline oma säravate- elavate korallidega ja sisuliselt ujusime värvilistes kalaparvedes.Tegelikult istusime alguses tunde kaldavetes, embasime teineteist ja lihtsalt nutsime. Muide- just seal jäin ma ka kohe rasedaks. Koju jõudes saime sellest ka kohe teada jaaaaa siiiis.....jaaaaa siiiiis sain ma aru mida teinud olin. Lauri ostis uue elutoa mööbli, pani mind tugitooli istuma ja ütles lihtsalt aga radikaalselt, et vot sina oled nüüd rase ja PERIOD!SRY! MINA. OMAST ARUST SUUR ÄRINAINE JA NÜÜD LIHTSALT RASE!?!? WHAT!?!? ÄRINAINE JA NÜÜD LIHTSALT RASE!?!? Paradoks oli muidugi selles, et äri läks nagu lepse reega ja seal toolis ma saingi rahulikult istuda nagu Türgi Pasha. Muidugi nägin vähemalt miljon korda kuidas laps sünnib ja.... Otsustasime seekord haiglas sünnitada (Lauri oli vastu võtnud juba 2 kodusünnitust kus olime meie ainult kahekesi...Hullud....eks!?!? Alguses otsustasime sünnitada haiglas. Paradoks oli aga see,et meile määrati SAMA ÄMMAEMAND!!!!Pidime palati ukse tagant minema jooksma aga juba ta avas ukse ja seletas meile täiesti rahulikult, et asjad vahel lihtsalt juhtuvad....TULE TAEVAS APPI! Sain aru, et pean oma hirmud ületama ja julgelt saatusele vastu minema. Lauri oli meil vannitoas lasknud remondi teha ja seal ta, meie praeguseks 19 aastane tütar Raji sündiski. Nii, et oleme ära teinud ka vette sünnituse. Järgmisel päeval tuli ämmaemand meile ja ma isegi ei oska ega tahagi teile kirjeldada seda õnne, joovastust, rõõmupisaraid ja juubeldust. Üks kaunemaid ja rõõmurohkemaid päevi meie elus!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Tuhat kallit ja olgem julged! Kes julge ei ole seee ikka shampanjat ei joo!!!!
Kui teist kellelgi on taolisi kogemusi olen kindel kui kahju teie kõrval tugi isikuna, emana, mentorina või mida iganes!!!! Ületame koos kõik raskused!!! Meie, naised, peame kokku hoidma, üksteist toetama ja olema vaprad. Meestel on omad kohustused- meid armastada, hoida ja olla meie kõrval kindlad kui kaljud!!!!Eriti ja kindlalt rasketel hetkedel!
ÖELDAKSE, ET GOWRI BRÄND ON KALLIS!`?!!?
ON JAH!
AGA SEDA MITTE KAUPADE HINNA MÕTTES, VAID VÄÄRTUSTE MÕTTES!!!
IGAÜKS MÕISTAB SEDA OMA INTELLIGENTSI PIIRES!!!

Pühapäev, 1. jaanuar 2017

SÜNNI JA SURMAGA EI TEHTA NALJA!

No oli meil aga öö!!
Kuskil 2 paiku kargas Gowri meie magamistuppa:" Üüüülesse! Üüüülesse! Shantil tulid veed ära!"
Mina muidugi kobisin kohe unesegusena nende magamistuppa, et kas on ikka õige asi - mine sa neid ootusärevil noori isasid tea!?"
OLIGI. Suuur loik põrandal ja jätkus nii voodisse ja hiljem kõikjale.
Shanti kenasti pikali. Midi pissile minema ja näe noh- juhtus nii, et tuli juba voodiotsas ära. Andke andeks!
Ta sel hetkel suurt ei taibanud, et nüüd läheb sünnitamiseks...
Noh ja meie! Taevas tule appi!!!  Me kõik kolmekesi kargasime paanikas mööda maja ringi nagu mägikitsed. Ei- rohkem nagu peata kanad. Keegi meist ei mäletanud äkki, kus asub tuttava taksojuhi visiitkaart ja ilmselgelt tundus meile, et on vaja ilmtingimata kaasa võtta kõik käeulatuses olevad asjad, et äkki läheb vaja a la supipotti, käterätikuid, rannamänge ja jumal teab veel mida...
Shanti vaatas seda kõike pealt kuskil 10 minutit ja lausus lõpuks vaiksel häälel:"Äkki peaks haiglasse sõiduks auto ära tellima?"
BÄNG! Väga õige mõte! Igatahes said kõigil mõistus pähe tagasi ja oligi auto ukse ees.
Sõit läks lahti haiglasse, mille mehed olid valinud ja kohapeal kõik üle kontrollinud. No nii.
Haigla ukse ees ootas juba ratastool, sest Lauri helistas ette, et tuleme. Siis aga...Shanti veeti kenasti vastuvõttu, mehed vormistasid vajalikke pabereid ja mina...mina märkasin, et kui Shantil paluti ratastoolist püsti tõusta siis ei pakutud talle istet, pikalipanemisest rääkimata. Mehed jõudsid rõõmsalt vormistatud paberitega kohale ja mina teatasin, et vot nüüd olgu ratastool kohal ja auto ukse ees- me sõidame teise haiglasse!!!
Sõitsimegi. Ja õigesti tegime! Esimesest hetkest pandi Shanti pikali, 4-5 inimest tegid vajalikke protseduure  ja dokumentide vormistamisi jne kõik oli ladus, kiire ja professionaalne. See pilt siin nä tab kuhu ta saabumas on! Meie perekond- 6 onu- tädi, onupojad, täditütred ja mis kõige
ige tähtsam vanavanaema ja avanavanisa!!!
Lahkusime koju ja Gowri sai perepalati kus aeg- ajalt pikali visata.
Hommikul Krista Lensin veel siin rõõmuga itsitas, et vot eile sai Suure Buddha juures munga õnnistuse ja laps ka püha veega üle sopsutatud, et vot nüüd ongi aeg käes, mis ma ütlesin teile!!!
Kui tagasi haiglasse jõudsime oli probleem selles, et emaka avanemine 12 tunni jooksul ainult 2 cm. Just oli tehtud süst intensiivistamiseks.
Ja vot siis ütlesin mina ilusti, aga väga radikaalselt, et palume(nõuame) kohe keisrilõiget.
Ja rääkisin tohtrile, kes arvas, et võiks ju veel mõned tunnid oodata, oma loo. Ja vot siis läks neil kole kiireks ja ütlesid, et näeme last 30 minuti pärast. Nägimegi! Elusa! Tervena!
Minu lugu ise on aga selline:
Soovisme 5 poega ja olingi seda viiendat ootamas. Tööd oli maru palju, ma ei söönud õigel ajal ja korralikult ning mäletan, et üsna mõnel korral peaaegu minestasin õhtul voodisse....
Vahel ikka rääkisin, et näed- öeldakse ju, et Jumal ei anna sulle kanda rohkem kui suudad, aga seekord ei ole see nii....
Kuskil 8-9 kuu vahel tulid ühel hommikul veed ära. Olime praktiseerinud kodusünnitust ainult kahekesi, aga igaks juhuks helistasin Fertilitase ämmaemandale. Ta ei leidnud põhjust suureks muretsemiseks. Eks siis nüüd hakkavad sünnitusteed
avanema ja kõik toimub plaanipäraselt. Eks siis hakkasidki valud ja lõpuks meie pojake sündiski. Kuna oli 26 detsember arutasime mehega, et paneme talle nimeks Kris. Pesime ta puhtaks ja hoidsin teda rinnal aga...ta ei teinud silmi lahti ja nuuksus ja nuuksus ja nuuksus...Otsus sai tehtud, et kui hommikuks paremaks ei lähe, sõidame haiglasse. Kuskil 12 ajal öösel pojake enam ei nuuksunud, hakkas sügavalt hingama ja naeratas meile - meie süda jäi rahule - lõpuks ometi on kõik korras. Olime mõlemad rampväsinud, võtsin  ta kaissu ja suigatasin.
Kui ärkasin mõne tunni pärast oli mul kaisus SURNUD LAPSUKE! Need sügavad hingetõmbed olid tema VIIMASED... Mäletan, et istusin voodi juurde toanurka maha ja ei taibanud midagi, mis toimub. Lauri ema oli tol öösel meie juures, tema kutsus kiirabi ja laps viidi ära. Ma ei taha ega oska kirjeldada oma tunnet!!! Järgnevad päevad....Kas te suudate ette kujutada tunnet, kui lähete tuppa, kus on 5 (!) last ja tuba on tühi. Meie vanem tütar nuttis alguses 3 tundi, et näe- jälle vend ja siis 3 päeva, et vend suri. Eriti drastiliseks tegi kogu selle loo asjaolu, et pidime surmatunnisutsega minema Mustamäe surnuruuri, et laps Pärnamäe Krematooriumisse saadetaks. Nii. Läksime. Andsime paberi ja meile öeldi, et oodake hetke!!!  Selle hetke pärast ulatati mulle sülle meie lapse laip!!!!  Mul oli hing kinni. Läksime kahekesi auto juurde ja sõitsime Mustamäe surnukuurist Pärnamäe krematooriumisse. läbi terve linna. Selle teekonna sisse sõnad lihtsalt ei mahu.. Kui selline asi juhtuks uuesti - kindlasti peksaksin l inimese läbi kes seda tol hetkel tegi. Või...või mitte.
Kui poja sai tuhastatud, võtsime mõlemad urnist näpuotsatäie tuhka ja panime hindu tavade kohaselt teineteisele kolmanda silma kohale. Tema urnike on praegu kõrvuti oma vanaisa ja metsasarvekorüfee Uve-Holger Uustaluga Metsakalmistul.
Tegelikult oligi mul plaan täna teile see lugu jutustada, aga elusa, terve ja tugeva Neytiri sünd muutis ka selle valusa loo kauniks, rõõmsaks ja ülevaks!!!!!
Nii, et kõik rasedad tulevased emad - ärge riskige. Shantil oli ka ette nähtud veel kuskil 12 tundi emaka avanemist ja siis...vaatame, et äkki....
Olen õnnelik, et olen sõnakas, selgelt väljenduv ja järelejätmatu olukordades, kus mulle tundub, et just täpselt mina tean mida, kuidas ja kui ruttu midagi teha!!!!!!!!!!!!!!!!! See ei ole mingi enesekiitus. Seda on õpetanud mulle elu läbi raskete ja ka traagiliste kogemuste.
Glory to NEITYRI!!! Kes juba hoolega otsib ja lutsib emme tissi!
Mis juhtus pärast meie elutraagikat, räägin teile järgmine kord. Ja see lugu väärib fanfaare!!